Murumari OÜ

Mõnus muru mõne päevaga!

Otsing

Kontakt

OÜ Murumari
Vilde tee 121b-51
Tallinn 12613

Mob: 51 61 471
murumari@murumari.ee

Lillemurud Prindi

 

lillemurulillemuru2

Antud leht on ainult soovitusliku iseloomuga hakkajatele loodust armastavatele isenokitsejatele.

Murumari OÜ ei tegele lilleseemnetega. Sellega tegelevad nt. Hortes ja Selteret

Tavaliselt rajatakse muru selleks aretatud kõrreliste sortidest, aga liigirikas, värvikirevalt õitsevate taimedega taimekooslus ilmestab ja mitmekesistab kohati üksluiset maastikku.Klassikalise muru väärtust hinnatakse selle põhjal, mida rohkem on seal kõrrelisi murutaimi ja mida vähem teisi, umbrohu seisusesse pandud taimeliike. Tegelikult ei ole aga oluline mitte niivõrd muru ilu ja traditsioonilised hindamise seisukohad, kui praktilisus- lillemuru hooldamine piirdub vaid ühekordse niitmisega suve jooksul, pärast seemnete valmimist ja maha langemist.

Lühiajalised lillemurud rajatakse ühe- või kaheaastaste kiirekasvuliste liikide nn. kattekultuuride seguga, mis on koostatud sellise arvestusega, et nad annaksid värvikireva ja kogu suve õitseva taimiku ega vajaks suve jooksul nimetamisväärset hooldust. Kattetaimikuna kasutatakse mitmeid liblikõielisi taimi (ristikud, lutsernid, lupiinid), mis ühtlasi rikastavad mulda lämmastikuga ning teisi kiirekasvulisi taimi nagu sigur, punanupp, päevalill. Segud koostatakse 5-6 liigist, arvestades nende õitseaegu ja õite värvi. Ka on valmissegudes pööratud tähelepanu sellele, et taimiku lamandumise vältimiseks oleks segus ka tugevamakasvulisi liike, kes toestaksid nõrgemavarrelisi. Kattekultuure kasutatakse nende dekoratiivsuse ja varjava efekti tõttu nii hoonetest eemale jäävate alade, kui ka likvideeritud prügimägede ja ajutiselt taimestamata ehitusplatside lühiajaliseks haljastamiseks. Firmad pakuvad selleks otstarbeks valmissegusid, mis sisaldavad maksimaalselt 25 erinevat taimeliiki.

Niidumurud on kooslused, kus püütakse jäljendada looduslikku niitu, nn. lilleniitu. Segusse võetakse looduslike madalakasvuliste kõrreliste ja värvikirevalt õitsevate teiste sugukondade taimede seemneid. Seemne valikul arvestatakse kindlasti kasvukoha mullastikku, veeolusid ja valgustatust. Tulemuse annab ainult kasvukohale sobivate liikide kasutamine. Loopealsele sarnaneva taimekoosluse saamiseks peab aluspõhjaks olema paas ja mullakiht peab olema õhuke. Selliste looduslähedaste niidumurude jaoks on välja töötatud mitmesuguseid segusid. Need sisaldavad enamasti 95-97% puhmikulisi, aeglaselt kasvavaid kõrrelisi ja 3-5% mitmesuguseid õitsevaid niidutaimi ning ka meil muruumbrohtudena tuntud taimi nagu kirikakar (Bellis perennis). Parimaid tulemusi on saadud kohalike, looduslike liikidega.

Õitsev kesapõld. Meie põllumajandusmaastikust on kadumas vanasti esinenud kesa ja sööt. Talu kehvema mullaga põllutükkidel enamasti karjatati loomi ja seal kujunes omapärane elustik ning suhteliselt liigirikas rohustu. Sööditükkide ja kesapõldudega koos kaob ka sealne tüüpiline taimestik, samuti kaovad vastavad putukad ja putuktoidulised linnud. Söötide taasrajamiseks on soomlased soovitanud seemnesegusse võtta umbes 2/3 vähenõudlike madalakasvuliste kõrreliste seemet (harilik kastehein, lamba-aruhein, punane aruhein) ja 1/3 mitmesuguste põllulillede seemet, enamasti tavalised põllu-umbrohud nagu hapuoblikas (Rumex acetosa), väike oblikas (R. acetosella), harilik kellukas (Campanula patula) ja kerakellukas (C. glomerata), aas-seahernes (Lathyrus pratensis), rukkilill (Centaurea cyanus) jt. Söötide taimestik erineb lilleniitude omast, olles haljastuslikust ja floristilisest seisukohast vähem väärtuslik, kuid see annab suurtel pindadel värvikireva aspekti ja mõnevõrra takistab mahajäetud põldude võsastumist.

Madalad lillemurud. Madalad lillemurud on niidetavad (tallatavad) murud, milles peale traditsiooniliste murukõrreliste kasvavad veel värvikate õitega madalakasvulised taimed (tavaliselt muru umbrohtudeks loetud), nagu kirikakar (Bellis perennis), hanijalg (Potentilla anserina), mailased (Veronica sp.), kassitapp (Convolvulus arvensis) jt. Madalateks lillemurudeks võib lugeda ka sellised taimekooslused, kus tavaline muru on mingil põhjusel asendatud pinnakattetaimedega, või on murul kehva mulla ja vähese hooldamise tagajärjel kujunenud madalakasvulistest looduslikest taimedest maapinda kattev ja kohalikule mullastikule vastav õitsev taimekooslus. Sellist muru niidetakse kõrgelt ja mõõduka sagedusega, nii et kauniõielised liigid saaksid õitseda ja viljuda.

 

Lillemuru rajamine ja korrashoid.

Lillemuru rajamine ei ole lihtne ülesanne.Rajajal peab olema sihikindlust ja kannatlikkust. Kui kultuurmuru avaldab muljet juba külvile järgneval aastal, siis niidukooslus kujuneb välja alles aastate jooksul. Enamik niidutaimi areneb aastate jooksul – algul ei märkagi nende olemasolu ja siis äkki hakkavad nad õitsema ja sa näed, et nad on siiski olemas.

Lillemuru rajamisel on kaks võimalust: kas külvata lillemuru seemneseguga uus muru või muuta olemasolev vana muru pikkamööda lillemuruks. Tavalisele põllumullale lillemuru rajada ei saa, sest muld on niidurohundite jaoks liiga toitaineterikas. Edu saavutamiseks tuleb mulda eelnevalt lahjemaks muuta. Põhjanaabrid on soovitanud selleks põllumullale vedada 8-10 cm paksune liivakiht (see tundub olevat küll liiga töömahukas), või siis künda muld nii sügavalt ümber, et pinnale jääks kasvumullaalune toitainete- ja huumusevaene kiht. Niipea, kui kasvupinnas on liiga toitaineterikas, kinnitavad seal kanda nt. võililled ja muud soovimatud tüütud taimed, millest on hiljem võimatu lahti saada.

Mulla ettevalmistamisel ei pea pind olema nii tasane, kui kultuurmuru rajamisel. Mikroreljeefi väikesed ebatasasused on soovitatavad, võimaldades niidutaimedele veidike erinevaid kasvutingimusi. Varem soovitatud umbrohutõrjet Roundup`iga ei saa preparaadi mürgisuse tõttu teha, nii tuleb umbrohtudest lahti saada agrotehniliste võtetega. Selleks lase ettevalmistatud ja tasandatud mullapind paar nädalat seista, et umbrohuseemned saaksid idaneda ja tärgata. Kui tõusmed on umbes 5-6 cm kõrgused, siis äesta või rehitse pind kergelt üle, nii et umbrohuseemned häviksid. Seda võid korrata paar korda, siis on pindmises kihis enamus umbrohuseemnetest hävitatud ja võid külvata seemnesegu.

Ettetellimisel on võimalik saada mitmesuguseid lillemuru seemnesegusid. Need võivad tunduda alguses küll kallid, kuid nende külvinorm on küllalt väike, nii et pindalaühiku kohta ümberarvestatult ei ole asi nii hull. Majanduslikult tasub igal juhul, sest mulla ettevalmistamine tuleb odavam ja kasvuaegne hooldamiskulu on minimaalne võrreldes kultuurmuruga. Üks müüja esitles omal ajal lillemuru seemnesegu, mis oli koostatud meie looduslikest niidutaimedest. Selles segus oli kaaluliselt 35% kollast ja valget karikakart (Anthemis tinctoria, A. arvensis) ning härjasilma (Leucanthemum vulgare), 15% madalakasvulisi liblikõielisi hiirehernes (Vicia cracca), kassiristik (Trifolium arvense) ja nõiahammas (Lotus corniculatus), 8% korvõielisi rukkilill (Centaurea cyanus), arujumikas (C.jacea), 4% kõrrelist, keskmist väriheina (Briza media) . Ülejäänud ligi 40% moodustasid 17 erineva niidutaime seemned, igat 0,5-2%. Selline segu sobib kuivemale päikesepaistelisele kasvukohale ja soovitatakse kasutada 100g aari kohta. Sellele segule peab kindlasti lisama madalakasvuliste kõrreliste- kas punase ja lamba aruheina või hariliku kasteheina seemet, sest muidu esimestel aastatel pärast külvi ei olegi taimi.Niidutaimed esimesel aastal veel muljet ei anna –umbrohud hakkavad jõudsalt arenema. Kõrreliste seemet lisada 100 ruutmeetri kohta 200-500g.

Seeme äesta või rehitse õhukeselt sisse ja rulli pind üle. Seemne mulda segamisel ei või mulda sügavalt ümber pöörata, sügavamatest mullakihtidest tulevad uued umbrohuseemned jälle pinnale. Kuna enamik niidutaimi kasvab sümbioosis mikroseentega, moodustades mükoriisa ehk seenjuure, siis on vaja pinnasele lisada mingi väike kogus niidumulda, sest põllumullas sellised seened puuduvad. Lillemuru saab rajada ka nii, et ettevalmistatud mullapinnale laotatakse õhuke kiht liigirikkalt looduslikult niidult niidetud poolküpsete seemnetega heina, kus siis seemned järelvalmivad ja varisevad. Heinakiht peab olema õhuke ja võib katta maapinda maksimaalselt 80% ulatuses. Liiga paks heinakiht hakkab vihmaste ilmade korral mädanema ja selle all olevad tõusmed hävivad. Heina koostises ei ole soovitav kerahein (Dactylis glomerata), see on liiga jõulise kasvuga ja surub niidurohundid alla.

Peab hoiatama, et lilleniit ei saa valmis aasta või paariga, selleks kulub aastaid, tuleb varuda kannatlikkust ja oodata. Esimestel aastatel tuleb rohustusse kindlasti palju põlluumbrohtusid, sest lillemuru külvinorm on väike ja rohustu algselt hõre. Tiheda külvi puhul aga ei suuda niidurohundid kõrrelistega võistelda. Ka on lillemuruks sobivad kõrrelised aeglase algarenguga ega tohigi moodustada tihedat kamarat. Mõne loodusliku niidutaime seemnete idanemiseks kulub 3-4 aastat, mõnele on vaja korduvat läbikülmumist, mõni idaneb ainult vees.

Ka tavalist regulaarselt hooldatud madalat muru on soovi korral võimalik muuta lillemuruks, kuid selleks ei piisa ainult korrapärase niitmise lõpetamisest. Kultuurmuru on väga liigivaene, niidurohundeid leidub seal vähe. Ei maksa lootagi, et need iseenesest murusse tulevad. Tavaliselt ei ole asula läheduses looduslikke heinamaid – niidutaimede seemnereserve ja pealegi ei levi enamiku niidutaimede seemned kasvukohast kuigi kaugele. Kui murus on võilille, ohakaid jt. püsiumbrohte, siis muutub selline muruplats niitmata jätmisel lihtsalt umbrohtude paljunemise kohaks.Kui vana muru on täis mailasi ja teelehti, ka siis ei tule lillemuru kujundamisest midagi välja. Hõreda vana murukamara puhul, kus juurumbrohtusid ei ole, aga soovid saada õitsvaid niidutaimi, võib neid juurde lisada. Seda aga ei saa teha neid lihtsalt peale külvates. Tulemusi on andnud külv sel juhul, kui murusse teha umbes ühe ruutmeetri suurused laigud, kust eemaldatakse kamar ja osa kasvumulda ning lisatakse liiva, niidumulda ja seemnesegu. Siinjuures võib lilleseemnetele vähem kõrrelisi lisada (5-10g ruutmeetrile). Aastate jooksul kujuneb välja mullastikule kõige sobivam kooslus.

Kõikide lillemurude hooldamine on äärmiselt lihtne ja seisneb vaid niitmises. Tavaliselt niidetakse kord või kaks suve jooksul, olenevalt koosluses olevate liikide seemnete valmimisest. Niitmise aegadest sõltub taimiku dekoratiivsus ja liigiline koosseis väga palju. Niitmisaja valikuga saab soodustada ühe või teise liigi püsimist rohukamaras. Väetamist ja kastmist lillemuru ei vaja. Toitaineterikas muld põhjustab rohundite liikide arvu vähenemise.

Jäta meelde, et...

  • Lillemurud võivad olla lühiajalised, õitsevatest kattetaimedest, looduslikku niitu jäljendavad, õitseva kesapõllu moodi või madalaksniidetud tavalise muru sarnased.
  • Lillemuru külviks on vaja viljakat mulda eelnevalt lahjemaks muuta.
  • Mikroseente jaoks on vaja koos lilleseemnetega külvata ka väike kogus niidumulda.
  • Vana muru saab lillemuruks teha, kui külvad niidutaimede seemneid muru sisse tehtud külvilaikudesse.
  • Lillemuru ei vaja väetamist.
  • Hooldus piirdub paari niitmisega suve jooksul.
  • Lillemuru kujuneb välja aastate jooksul ja muutub kogu aeg.
    Ja eelistama peaks loomulikult kodumaiseid taimi- on vastupidavamad ja loodusesse laienedes ei tekita ökokatastroofi

 

Antud lehekülje tekst on pärit Marianna Saare 2009.a. ilmunud raamatust "Kauni muru saladus"